LITOSF

1
LITOSFÄÄR

• Tiina Kapten
• Geograafiaõpetaja

2
Maa siseehitus

• Kõigi Maa tüüpi planeetide siseehituses võib näha
  silikaatset koort, silikaat-oksiidset vahevööd ja
  ehedast rauast koosnevat tuuma.
• Maa kivimiline koor on unikaalse geoloogilise
  arengu tulemus. See on praegu 5-80 km paksune
  ning jaguneb kaheks erineva vanuse ja
  tekkeviisiga osaks
• Ookeaniline maakoor moodustab maailmamere põhja
  ning koosneb kivimitest, mis on tekkinud
  astenosfääri kivimite ülessulamisel moodustunud
  vedeliku - basaltse magma - tardumisel.
  Ookeanilise maakoore kivimitel lasuvad süvamere
  setted.
• Mandriline maakoor moodustab mandreid ning
  koosneb mitmesugustest tard-, sette- ja
  moondekivimitest.
• Kuni 2900 km sügavuseni laiub kivimeteoriitide
  sarnastest kivimitest koosnev vahevöö.

3

• vahevöö ülaosas on
• plastiline astenosfäär
• vahevöö kivimite mõningase
• ülessulamise piirkond,
• kus tekib basaltne magma
• Maakoort koos astenosfääri
• peale jääva vahevöö osaga
• nimetatakse litosfääriks.
• Maa tuum paikneb 2900-6378 km sügavusel ning
  jaguneb vedelaks välis- ja tahkeks sisetuumaks.
• Vedela metalli pöörisvoolud välistuumas tekitavad
  Maa dünaamilise magnetvälja.

4

• Maa gravitatsiooniväljas suurema tihedusega
  ainemassid liiguvad planeedi sisemuse, väiksema
  tihedusega maapinna suunas
• vahevöös tekivad soojuslikud konvektsioonivoolud
  - sügavusest tõusevad üles kuumad kivimmassid,
  mis ülalpool jahtuvad ja uuesti alla poole
  liiguvad.
• Seda efekti
• näemegi astenosfääri
• pinnal "parvedena
• ujuvate" litosfääri
• laamade horisontaal
• suunalise triivina.

5
Litosfääri elemendid, mineraalid ja kivimid

• Litosfääri põhilisteks koostiselementideks on O,
  Si, Fe, Mg, Ca, Al, K ja Na.
• Mineraal on looduslik tahke lihtaine või
  keemiline ühend, mis esineb iseloomuliku kuju ja
  kindla struktuuriga kristallina. Näiteks on
  süsinikust koosnevad pehme grafiit ja ülikõva
  teemant mõlemad mineraalid, aga eri liiki.
• Tänapäevaks on Maalt leitud ligi 3600 eri liiki
  mineraale.
• Vaadeldes litosfääri elemendilist koostist,
  näeme, et selle mineraalid on valdavalt
  silikaadid, st üles ehitatud eelkõige räni ja
  hapniku baasil.

6

• Mineraalid tekivad looduses aine tahkestumise ehk
  kristalliseerumise käigus nii gaasidest kui
  vedelikest.
• Maapõues on levinud ka mineraalide
  ümberkristalliseerumise nähtus.
• Ühe tahke aine kristallstruktuur korraldub
  kõrgenenud rõhu ja temperatuuri tingimustes ümber
  aatomite ja ioonide teistsuguse paiknemisega
  struktuuriks. Näiteks kristalliseerub grafiit
  ümber teemandiks vahevöös rõhul üle 50 tuhande
  atmosfääri ja temperatuuril üle 1000 C.
• Kivim on mineraalide tugevalt kokku
  tsementeerunud kogum, mis looduses esineb kihi,
  tardunud laavavoolu või mõnd teist tüüpi
  kivimkehana.

7

• Kivimid jagatakse tekkeviisi järgi kolme suurde
  rühma
• Tardkivimid tekivad Maa süvakoore ja vahevöö
  kivimite ülessulamisel tekkinud vedela magma
  kristalliseerumisel.
• süvakivimid, tarduvad maakoores mitmesuguse
  suuruse ja kujuga lasunditena (graniit).
• Vulkaanilised ehk purskekivimid tekivad aga
  maapinnal vulkaanide kaudu välja voolanud laavast
  (basalt).
• Settekivimite teke algab maapinnal murenenud
  kivimitest pärit pudeda kruusa, liiva, savi jt
  setete kuhjumisega, järgneb setete kivistumine.
  Nii sünnib liivast liivakivi, merepõhja
  lubimudast aga lubjakivi jne.
• Maakoores, kõrgel rõhul ja temperatuuril (üle 200
  C) kristalliseeruvad sette- ja tardkivimid ümber
  uuteks mineraalide kooslusteks moondekivimiteks
  (kilt).

8
Litosfääri laamtektoonika
9

• Litosfäär liigendub mitmesuguse suurusega
  plaatideks ehk laamadeks, mis triivivad
  astenosfääril erineva kiirusega.
• Pindalalt on laamad
• vägagi erinevad
• hiiglaslikest Euraasia
• ja Vaikse ookeani
• plaatidest kuni pisikeste
• Kookose, Anatoolia ja
• veelgi väiksemate
• laamadeni välja.
• Lisaks vertikaal
• suunalistele
• kõikuvliikumistele
• teevad laamad miljonite
• aastate vältel läbi ka
• ulatuslikke külgsuunalisi
• triive kiirusega mõni cm
• kuni 20 cm aastas.

10
Ookeanilaamade lahknemine

• kõikides ookeanides kulgeb võimas mäestikuahelike
  süsteem, mida nimetatakse ookeani keskahelikuks.
• See on koht, kus vahevöö sügavusest ülesliikuva
  tulikuuma magma tõusuvoolused põhjustavad
  maakoore rebenemist ja laamade teineteisest
  eemaldumist.
• Siit algab keskahelikust lähtuv ookeanilaamade
  külgsuunaline lahknemine ehk spreeding.
• Lõhesid mööda tungib maakoorde magma, tardub seal
  ja tekivad ookeanilist maakoort moodustavad
  kivimid.

11

• Tasapisi kerkivad neist veealused vulkaanilised
  mäeahelikud.
• Maakoore venituspingete tõttu moodustub siin
  vaheldumisi vajunud ja kerkinud kivimplokkidega
  pangasmäestik
• esineb arvukalt paari kilomeetri sügavuse koldega
  maavärinaid.
• Ookeanilaamade lahknemise protsessi võime oma
  silmaga näha Islandil - vee alt välja tõusnud
  Atlandi ookeani keskaheliku lõigul.

12
(No Transcript)
13
Aktiivsed ookeaniääred

• Ookeanilise laama vahevöösse vajumisel tekib
  süvik ookeani ääres.
• Vahevöösse vajuva laama kivimid sulavad osaliselt
  üles ja tekkinud magmast moodustub süviku kõrvale
  ookeani põhjale vulkaanide rida - vulkaaniline
  saarkaar.
• Kui ookeaniline laam "upub" vahevöösse vastu
  mandri serva, siis tekib mandri äärele
  vulkaaniline mäestik.
• Ookeanilise laama vahevöösse vajumisega kaasnevad
  maavärinad, kuni 670 km sügavusel.

14

• Kogu ookeanilaama kivimite mass ei kao siiski
  jäljetult laama sukeldumisel vahevöösse.
  Erinevate protsesside tulemusel kasvab
  ookeanipõhja vahevöösse vajumise (subduktsiooni)
  piirkonnas ookeanilise litosfääri ja vahevöö
  ülaosa kivimite arvelt uus mandriline maakoor.
• Äärmuslikuks juhuks on ookeaninõo sulgumine
  mandriliste ookeaniäärte põrkumise protsessis.
• Niisugust olukorda näeme praegu Alpide
  Himaalaja kurdmäestike vööndis, kus Vahemeri ja
  Must meri esindavad 200 miljonit aastat tagasi
  eksisteerinud Tethyse ookeani reliktseid osi,
  Himaalaja kõrgmäed aga 40 miljonit aastat tagasi
  alanud India ja Euraasia mandriliste laamade
  põrkepiirkonda.
• Nii aktiivseid ookeaniääri kui mandriliste
  laamade põrkumise piirkondi iseloomustavad
  maapinnal kurdmäestikud

15
Mandrite triiv

• Laamtektoonikast selgub, et ka mandrilised alad
  teevad läbi ulatuslikke horisontaalsuunalisi
  triive, kusjuures triivide suunad ei ole päris
  juhuslikud.
• On selgunud, et pika geoloogilise aja jooksul
  triivides liituvad mandrilised laamad üksteisega
  hiid- ehk superkontinendiks.
• Selline hiidmanner võib ühtse tervikuna püsida
  200-400 miljonit aastat ja laguneb siis uuesti.

16

• Viimane hiidkontinent - Pangea, moodustus 350
  miljonit aastat tagasi ja hakkas lagunema 160
  miljonit aastat tagasi.
• Meie elame praegu Maa "hiidkontinentide kalendri"
  järgi selle viimase hiidkontinendi lagunemise
  ajastul.
• Geoloogidel on veel andmeid ligikaudu 1 miljard,
  1,6 ning 2,5 miljardit aastat tagasi
  eksisteerinud superkontinentide kohta

17
Kuumad täpid

• Nii ookeanides kui mandritel võib leida vulkaane,
  mis tähistavad süvavahevööst pärit kuumade
  kivimite ülessulamiskollete tõusukohti Maa
  pinnale - nn kuumi täppe.
• Kuumad täpid paiknevad vahevöös laamade piiridest
  sõltumatult ega tee kaasa laamatriive.
• Kui kuuma täpi kohalt triivib üle õhuke
  ookeanilaam, siis tekitab kuum täpp aja jooksul
  sellele kohale vulkaanide aheliku.

18

• Näiteks on kuuma täpi tekitatud Havai
  vulkaaniahelik
• Vaikses ookeanis. Praegu
• asub kuuma täpi kohal
• Mauna Loa tegutsev
• vulkaan, kuid teadaolevalt
• vanim, 75 miljoni aasta
• eest tegutsenud Meiji
• vulkaan on tänaseks
• triivinud koos Ookeani-
• laamaga loode suunas
• ja paikneb Aleuudi saarkaare juures. Praeguseks
  on see
• vulkaan kustunud ja ookeani veepinna alla jäänud.
  

19

• Kui kuum täpp paikneb aga paksu mandrilise laama
  all, siis tekitab see maakoorelaama võlvkerke ja
  sulatab üles maakoore kivimeid.
• Võlvkerke laes tekitavad venituspinged rebendi -
  kontinentaalse rifti.
• Rebendeid mööda tõuseb üles ka kuuma täpiga
  seotud magma.
• Nii tekibki pangasmäestiku reljeefiga ja
  vulkaanidega kontinentaalne rift.
• Mandrilist laama suudab rebestada kas väga suure
  soojusenergiaga sulamiskolle või mitme kolde
  kooslus - seetõttu areneb kontinentaalne rift Maa
  pinnal mitmeharuliselt leviva struktuurina,
  näiteks Ida-Aafrika mandririftide süsteem.

20

• Kui vahevöö ülessulamiskollete soojusenergia on
  olnud nii suur, et on põhjustanud ka kivimite
  ulatusliku sulamise astenosfääris, siis leiab
  aset basaltse magma massiline väljavool piki
  rebendlõhesid maapinnale.
• Tekivad basaltsed platood, näiteks Kolumbia,
  Dekkaani jt platood.
• Maapinna poole tõusvad basaltse magma massid
  võivad kontinentaalse litosfääri täielikult
  rebestada ning moodustub juba ookeani keskaheliku
  tüüpi ookeaniline rift, mis hakkab "tootma"
  ookeanilist koort - s.t algab ookeanilise nõo
  areng.
• Punane meri on tänapäeval selline "embrüonaalne
  ookean".
• Alates kuumast täpist ja kontinentaalsest riftist
  kuni ookeanilise rifti tekkeni - toimubki
  mandriliste laamade lõhkumine ja uute
  ookeaninõgude moodustumine.

21
Kuumad täpid
22
Vulkaanid

• Vulkaan kujutab endast maakoorde tekkinud lõõri,
  lõhet või nende süsteemi, mida mööda magma,
  purustatud kivimite ja gaaside massid paisjuvad
  maapinnale.
• Oma seisundilt võivad vulkaanid olla kas
• kustunud - inimajaloo vältel mitte pursanud
• suikuvad ajutise purskerahu seisundis olevad
• aktiivsed - pidevalt või mõne(kümne) aastase
  vahega tegutsevad.
• Vulkaane leidub eelkõige litosfääri laamade
  piirialadel - massiliselt on neid ookeanide
  keskahelikes ja laamade ookeanipõhja vahevöösse
  vajumise vööndeis.
• Tüüpilised näited on Islandi ja Vaikse ookeani
  "tulerõnga" vulkaanid.

23

• Vulkaanid võivad esineda ka laamade sisealadel
  nii kuuma täpi kui kontinentaalse rifti
  piirkonnas.
• Sellised on näiteks Vaikse ookeani Havai
  saarestiku ja Ida-Aafrika vulkaanid
• Vulkaane toidavad magmakolded, mis tekivad eri
  kivimite ülessulamisel ja on erineva
  ränisisaldusega.
• Astenosfääris basaltne magma - ränisisaldus (35
  - 52 SiO2).
• Ookeanilisest maakoorest tekib ränisetteid
  sisaldav (52-65 SiO2) andesiitne magma.
• Mandrilisest maakoorest tekib (65-75 SiO2)
  graniitne magma.

24

• Ookeanides paiknevad vulkaanid toituvad reeglina
  astenosfääris tekkinud basaltsest magmast
• Mandrite äärtel tekib aga põhiliselt juba
  graniitne magma.
• Kuuma täpi ja kontinentaalse rifti piirkonna
  vulkaanid purskavad süvavahevööst pärit
  leelismetallidest (K ja Na) rikastunud magmat.
• Vulkaani kuju, ehitus ja purskeprotsessi iseloom
  on tihedalt seotud teda toitva magma omadustega.

25
Kilpvulkaan

• Kilpvulkaanid tekivad räni- ning gaaside vaesest
  väikese viskoossusega basaltsest magmast.
• See hästi liikuv magma voolab suhteliselt
  rahulikult maapinnale, valgub pikkade
  laavavooludena laiali ja "ehitab" lameda
  vulkaanikoonuse.
• Kõik ookeanide vulkaanid on kilpvulkaanid.
• Tuntuim on peaaegu miljon aastat tagasi tekkima
  hakanud nüüdisaja suurim vulkaan Mauna Loa, mis
  kerkib Vaikse ookeani põhjast enam kui 10 km
  kõrgusele, ulatudes 4 km üle merepinna

26
Kihtvulkaan

• Kihtvulkaanid tekivad ränist ja gaasidest
  rikastunud, suurema viskoossusega, vaevaliselt
  voolavast graniitsest magmast.
• Laavavoolud on sellistel vulkaanidel lühikesed ja
  harvad või puuduvad üldse.
• Selline magma tardub sageli vulkaani lõõris,
  moodustades seal nn laavakorke, mille alla
  kuhjuvad järjest suureneva rõhu all kuumad
  gaasid.
• Kriitilise rõhupiiri ületamise korral toimub
  plahvatuslik vulkaanipurse, mille käigus
  vulkaanikoonused purunevad ja õhku paiskuvad
  suured gaasipilved ning purustatud kivimitükkide,
  tuha ja laavatilkade segu.

27

• Sellise materjali mahasadamisel moodustuvad
  paakunud kivimmassi - tuffi kihid.
• Mandritel ja laamade vahevöösse vajumise
  piirkondades paiknevad vulkaanid on enamasti
  kihtvulkaanid.
• Tugevate pursete käigus võib vulkaani lõõri
  toitva magmakolde lagi sisse vajuda, mille taga
  järjel tekib mitme(kümne)kilomeetrise läbimõõduga
  langatuslik hiidkraater kaldeera.
• Kaldeera võib tekkida ka plahvatuslikul
  vulkaanipurskel mäetipu laialipaiskumise
  tagajärjel.

28
Vulkaanipurskega kaasnevad nähtused

• Püroklastilised pilved (Pompei)
• Vulkaanilised mudavoolud
• lahaarid, mis tekivad vulkaani
• tipus silmapilkselt sulavate
• lume ja liustike vete
• Segunemisel vulkaanilise materjaliga.
• Kolumbias, Nevado del Ruizi vulkaani
• 1985. aasta purskel 5 km kõrguse tipu liustikust
  tekkinud ja kiirusega
• 30 km tunnis liikunud mudavool mattis 3 meetri
  paksuse mudakihi alla
• Armero linnakese ühes selle 25 000 elanikuga.
• Aktiivse vulkaani sisemuses liikuva magma poolt
  tekitatud maavärinad ei ole katastroofilised, aga
  põhjustavad nõlvadel oleva pinnase varinguid jms.
  
• Aastakümneid, isegi aastasadu pärast purset
  võivad maa seest tõusta kuumad, kollast väävlit
  sadestavad gaasijoad - fumaroolid või teatud
  rütmiga purskuda kuuma vee ja auru sambad
  geisrid.

29

• Vulkaanipurskeid on võimalik ette ennustada, kuid
  nende täpsus võib kõikuda mõnest tunnist
  nädalateni.
• On suudetud vältida suuri inimohvreid
  katastroofilisel Saint Helensi vulkaani purskel
  18. mail 1980. aastal Põhja-Ameerikas ja Pinatubo
  vulkaani 1991. aasta 17. mai purskel
  Filipiinidel, tänu evakueerimistele mõned päevad
  enne purset.
• Aktiivsete või ärkavate vulkaanide juures viiakse
  läbi mitut liiki vaatlusi.
• Soojusmonitooringul mõõdetakse satelliitidelt
  infrapunasensoritega vulkaani koonuse
  pinnatemperatuuri ja jälgitakse maapinnalt
  põhjavete seisundimuutusi
• Seismilistel vaatlustel registreeritakse magma
  liikumisest tingitud maavärinate sagedust ja
  intensiivsust.
• Vulkaani kraatri kohal õhus mõõdetakse SO2 ja CO2
  sisaldust.
• Samuti mõõdetakse mõne mm täpsusega maapinna
  kõrguse muutusi - vulkaani tipu kerkimist ja
  nõlvade kaldenurki.
• Vulkanism ei ole aga ainult hävitav loodusnähtus.
  Vulkaanilise päritoluga pinnas on väga viljakas
  tänu mineraalainete kõrgele sisaldusele. Kuum
  vesi on energiaallikaks Islandil, Uus-Meremaal ja
  mujal.

30
Maavärinad

• Maavärinad on maapinna vibratsioon ja nihked, mis
  tekivad maapõue kivimites kuhjunud elastsete
  pingete vabanemisel koos kivimite rebenemisega.
• Koht maapõues, kust algab kivimite rebestumine -
  maavärina murrang, kannab nimetust maavärina
  kolle (fookus). Vahetult kolde kohal maapinnal
  olevat paika nimetatakse aga maavärina keskmeks
  (epitsentriks).
• Murrangu tekkega kivimitest vabanevad elastsed
  pinged levivad maavärina koldest eemale
  seismiliste lainetena.

31

• KEHALAINED, mis levivad maapõues
  kerapinnalaadsete frontidena nagu helilained
  õhus.
• Kehalainete seas eristatakse kiiremaid P-laineid
  ehk pikilaineid, mis levivad keskkonda liikumise
  suunas kokkusuruvate ja väljavenitavate
  impulssidena
• ning aeglasemaid S-laineid ehk ristilaineid, mis
  levivad keskkonna liikumissuunaga risti
  deformeerivate impulssidena.
• Maakoores levivad P-lained kiirusega 6-7 km/sek,
  S-lained peaaegu poole aeglasemalt.

32

• PINNALAINED levivad piki maapinda epitsentrist
  eemale nagu veelained vettevisatud kivist.
  Pinnalained levivad kehalainetest aeglasemalt ja
  sumbuvad maapõues sügavuse suurenedes. Ka
  pinnalaineid on kahte liiki.
• Rayleigh lained panevad maapinna lainetama
  vertikaalsuunaliselt nagu merepinna.
• Love lained aga võngutavad maapinda
  horisontaalselt, risti laine levikusuunaga.
• Just pinnalained tekitavad maavärinate purustusi,
  kuna nende toime on isegi S-lainetest aeglasema
  leviku tõttu kõige pikaajalisem, deformatsioonide
  amplituud aga kõige suurem.

33
Maavärinate tugevuse mõõtmine

• Maavärinate iseloomulikke parameetreid -
  asukohta, kolde sügavust, maavärina
  intensiivsust, maapõue rõhkude suundi -
  hinnatakse seismograafi abil, mis registreerib
  maapinna võnkumise ja selle põhjustanud
  seismilised lained seismogrammina.
• 1935. aastal hakkas USA seismoloog Charles
  Richter väljendama maavärina võimsust
  seismogrammilt saadud kõige intensiivsema
  võnkeamplituudi kaudu.
• Kuna maavärinate võimsus võib kõikuda väga
  suurtes piirides, võttis Richter võnkeamplituude
  kajastavate arvude asemel kasutusele nende
  logaritmid ja nimetas nende väärtused maavärina
  magnituudideks.
• Seega on Richteri maavärina magnituudide skaala
  logaritmiline - näiteks 5-magnituudise maavärina
  võimsus on 10 korda suurem 4-magnituudisest, 100
  korda suurem 3-magnituudisest jne.

34

• Seni suurimate, 1906. aastal Ecuadori
  põhjaranniku lähedal ja 1933. aastal Hokkaido
  saarest ida pool toimunud maavärinate võimsuseks
  mõõdeti 8,9 magniruudi.
• Inimene tajub maavärinat, mille võimsus on
  vähemalt 2,5 magnituudi.
• Maavärin on purustav, kui selle võimsus ületab 5
  Richteri magnituudi. Sellisel juhul esineb
  maapinna märgatav lainetuslik vibratsioon ning
  murrangutest tingitud maapinna nihked võivad
  ulatuda kümne ja isegi enama meetrini.
• Rannalähedase merepõhja vertikaalsuunalistel
  nihetel moodustuvad 15-40 meetri kõrgused ja
  kiirusega 400-800 km/h maa poole tormavad
  hiidlained - tsunamid.
• Inimelusid nõudnud looduskatastroofidest on
  maavärinad esikohal.
• Maavärina tugevuse hindamiseks on kasutatud ka
  1902. aastal itaalia seismoloogi Giuseppe
  Mercalli poolt ette pandud 12-ühikulist skaalat.
  See põhineb peamiselt ehitiste purustusefektidel,
  kuid selliseid hinnanguid on raske üksteisega
  võrrelda, sest need sõltuvad hoonete paiknemise
  tihedusest, ehitiste kvaliteedist jms.

35

• Tänapäeval tegutseb üle maailma sadadest
  seismojaamadest seismilise monitooringu võrk.
• Seismoloogide ja geoloogide ühistöö tulemusel on
  maavärinate globaalne levikupilt ja nende
  tekkepõhjused üldjoontes selged ning ühilduvad
  väga hästi teadmistega laamtektoonikast.
• Eri tüüpi laamapiiridel tekivad erineva
  koldesügavusega maavärinad.
• Ookeanide keskahelikes rebitakse üksteisest lahti
  õhukesed litosfäärilõigud, mis hakkavad
  külgsuunas veidi erineva kiirusega triivima.
• Sellistes litosfäärilõikudes kuhjunud
  mehaanilised pinged vabanevad arvukate madalate,
  paari kilomeetri sügavuse koldega maavärinatena.

36

• Seevastu laamade vahevöösse vajumise vööndeis
  jäävad maavärinate kolded maapinna vahetust
  lähedusest kuni maksimaalse, 670 kilomeetri
  sügavuseni, kus neid Maal üldse tekib
• kümnete kilomeetrite sügavuse koldega maavärinad
  tekivad ka mandrite põrkumise ning kuuma täpi ja
  kontinentaalse rifti piirkondades. Viimastes loob
  maavärinaid sageli magmakollete lagede
  sissevajumine.
• Analoogselt vulkaanipursetega püüab inimkond
  leida mooduseid suurte maavärinate
  prognoosimiseks, kuid katastroofilist maavärinat
  kindlalt ennetava prognoosini pole aga veel
  kahjuks jõutud.
• Maavärinaohtlikes piirkondades jälgitakse nõrkade
  värinate dünaamikat, kivimite füüsikaliste
  omaduste muutusi, maapinna kallakuse muutusi,
  loomade käitumist jm.

37
Nõlvaprotsessid

• Maa sisejõudude tegevusest tekkinud ebatasasused
  Maa pinnal alluvad koheselt Maa välisjõudude -
  tuule, vee, jää ja inimmõjule.
• Kõik need tegurid haaravad reljeefi kõrgematest
  osadest kaasa murenenud kivimmaterjali ja
  kannavad selle reljeefi madalamatesse osadesse,
  tasandades seega maapinna ebatasasusi.
• Maapinna tasandumisel on oluliseks teguriks Maa
  külgetõmbejõud ehk gravitatsioon.

38

• Kõiki kivimmaterjali liikumisi nõlval raskusjõu
  mõjul nimetatakse nõlvaprotsessideks.
• Need protsessid toimuvad erineva kiirusega,
  sõltuvalt nõlva kaldest ja materjalist ehk
  geoloogilisest ehitusest, ning nende tagajärjeks
  on nõlva kuju muutumine.
• Väikese kaldega rohumaadel on niiske kliima
  tingimustes materjali liikumiskiirus alla 1 mm
  aastas.
• Suure kalde korral võib aga ka ruutkilomeetritesse
  ulatuv nõlv variseda sekundite jooksul.
• Gravitatsioonijõu mõjul toimuvad nõlvaprotsessid
  neljal viisil

39
KIIRED NÕLVAPROTSESSID

• Varisemise korral langevad, hüplevad või veerevad
  kivimiosakesed vabalt nõlva jalami suunas.
• See on väga kiire protsess eelkõige
  mäestikupiirkonnas. Eeldusteks on intensiivne
  murenemine ja suur nõlvakalle.
• Libisemise korral liiguvad terved settekehad või
  kivimiplokid mööda kindlat lihkepinda nii, et
  settekehas või kivimplokis endas erilisi muutusi
  ei toimu.

40

• Libisemise tagajärjel toimuvad maalihked, mis
  sõltuvad nõlvakaldest, ala geoloogilise ehituse
  omapärast ja pinnase niiskusesisaldusest.
• Maalihete looduslikku tekkimist soodustab
  kivimikihtide kallakus nõlva suunas, kergesti
  deformeeruvate setete lamamine monoliitsete
  kivimite all ja vett mitteläbilaskvate setete
  lamamine vett läbilaskvate setete all.
• Varisemisi ja maalihkeid esineb sagedasti
  mäestikupiirkondades ja seismiliselt aktiivsetes
  piirkondades.
• Inimene võib mõtlematu ehitustegevuse või
  nõlvakallete muutmisega vallandada maalihkeid ka
  looduslikult stabiilsetel nõlvadel.

41
AEGLASED NÕLVAPROTSESSID

• Erinevalt libisemisest ei saa voolamise korral
  kindlat materjali liikumise pinda eristada ning
  aineosakesed liiguvad nõlvast alla voolates ka
  üksteise suhtes, mis tähendab, et materjal
  voolavas pinnases seguneb.
• Segunemine toimub aluspinnasega hõõrdumise tõttu,
  järelikult osakeste liikumiskiirus maapinnas
  sügavuse suurenedes väheneb.
• Voolamine leiab kõige sagedamini aset just
  niiskusega küllastunud pinnases.
• Voolamine on väga levinud igikeltsa piirkonnas,
  kus sulaperioodil niiskusega küllastunud
  maapinna, sulanud osa hakkab kergesti voolama
  veel külmunud pinnasel.
• Voolamise tagajärjel muutuvad nõlvad astmeliseks.
  

42

• Nihkumine on nõlvaprotsessidest kõige aeglasem ja
  selle toimumiseks ei piisa ainult
  gravitatsioonijõust.
• Aineosakeste liikumahakkamiseks on vaja kõrvalisi
  jõude, milleks võib olla näiteks pinnase korduv
  külmumine ja sulamine. See lõhub osakestevahelisi
  seoseid ja soodustab seega gravitatsiooni
  mõjulepääsu.
• Niisugust protsessi silmaga jälgida ei saa, me
  näeme vaid selle tagajärgi.
• Kõige selgemini avalduvad nihkumise tagajärjed
  nõlva alumises osas, kuhu kuhjuvad peeneteralised
  setted.
• Nõlvale rajatud ehitised võivad pika aja jooksul
  toimuva nihke tagajärjel viltu vajuda või puruneda