Title: Teljeaeg Jaspers (6. saj eKr)
1Teljeaeg Jaspers (6. saj eKr)
- Kreeka Parmenides jt
- India Buddha
- Hiina Laozi
- Pärsia Zarathrustra
- Erilised metafüüsilised religioonid, mis erinevad
etnilistest ja lokaalsetest, maailma religioonid
on oma algpunktis isiku päästmise religioonid,
erinevalt massilis-arhailistest religioonidest
2IDA - LÄÄS
- India mõttesüsteemid on eeskätt sünkretistlikud
(st et mütoloogia ja filosoofia on omavahel
põimunud), erinevalt Vana-Kreekast, kus on
täheldatav üleminek müüdilt Logosele, mida
seostataksegi filosoofilise mõtte sünniga. - Erinev on ka metoodiline hoiak Euroopa kultuuris
on mõtlemine suunatud nähtuste seletamisele,
vanaindia kultuuris (ja laiemalt Ida kultuuris)
on see suunatud inimese enda muutmisele.
3Dharma (dhr kandma, hoidma)
- Nii kandja kui kantav. Ennekõike mõistetakse
dharma all Buddha õpetust tervikuna. Kitsamas,
psühholoogilises tähenduses on dharmad isiksuse
algüksused või vormid, mille kaudu me
välismaailma tajume ning sellele reageerime.
Samas kuuluvad dharmade kilda ka näiteks neli
ürgelementi. - Euroopa keeltes pakutud tõlkevasted seadus,
seadumus, õpetus, omadus, asi, fenomen, element,
märk, tekst, positsioon, kvaliteet, energia,
psüühika kvantinformatsioon, predikaat, atribuut,
absoluut jne.
4DHARMA
- Mõiste oli olemas juba hinduistlikus filosoofias,
tähistades ühtsust ja maailmakorda ning
üksikisiku kohustusi ja elusihiti. Budismis on
dharma olemise algosis, dharmade arv on lõplik ja
nende kombinatsioonidest moodustuvad kõik
psüühilised ja materiaalsed nähtused. Sellest
lähtuvalt ei ole igavest muutumatut hinge olemas,
inimest võrreldakse vooluga, milles dharmad
ühinevad ja kus need põhjuse ja tagajärje mõjul
jälle lahknevad. Dharma ei ole jaotatav ja ta on
hetkeline.
5Dharma
- Budismis hakati dharmat vaatama nii reaalselt
eksisteerivana aga ka mõeldavana (kui kogemuse
kirjeldamise keele element). Algelement aga samas
ka märk. Nende kahe kokkupuutepunktis on omadus,
mida see dharma kannab. - Linnart Mäll leiab, et dharma on eeskätt tekst
selle sõna semiootilises tähenduses, aga ühtlasi
ka teksti element ning tekstiloomemehhanism.
(1998 312315)
6Dharmad jaotuvad viie skandha ehk inimese mina
konstitueeriva kogumi vahel
- ihukogum sisaldab peamised ürgollused (maa,
vesi, tuli, tuul) ning kõik see, mis nendest
tuleneb. Siia alla mahuvad ka tajuorganid ja kõik
tajutavad objektid (11dharmat) Mäll kuju - tundmiskogum hõlmab psühhofüsioloogiliste
kontaktide (nägemise, kuulmise, haistmise,
maitsmise, puudutamise ja meele) vahendusel
saadud elamused n-ö tühi taju ilma kohese
tundevärvinguta pole mõeldav (1) tunne - mõtestamiskogum hõlmab märgilis-mõistelist
taju, millega vastavalt tuntakse ära kujud,
helid, lõhnad, maitsed, puudutused ning mõtted
(1) mõte - valmistamiskogum hõlmab psüühika motiveerivaid
jõude, sealhulgas just neid tahtlikke impulsse,
mille lähtekohaks on kogetud kujud, helid,
lõhnad, maitsed, puudutused ning mõtted (58)
kujutlused - teadvustamiskogum hõlmab mõistust eeskätt
analüütilise mõtlemise tähenduses. Teadvustamine,
mis tuleneb nägemise, kuulmise, haistmise,
maitsmise, puudutamise või meele aktiivsusest.
(1) teadvus
7- Neid viit skandhat võib vaadelda ka psüühiliste
protsesside hierarhiana (Aleksander Pjatigorski,
4 viimast), tekib paralleel ka Peircei kolme
kategooriaga. - Seostuvad ka meie jaoks olulise mõistepaariga
Namarupa (nimi-kuju). Edward Smalli (1987)
tõlgenduses on rupa tähistaja, füüsiline märk,
mis esineb näiteks kuuldava helina või nähtava
kujuna, ning nama kui tähistatav midagi
ideaalset, millele tähistaja viitab. - Aleksander Pjatigorski ja Merab Mamardashvili
peavad dharma-teooriat esmaseks metakeeleks.
See on metakeel, mis tekib väljaspool
klassikalist subjekti ja objekti vastandamise
probleemi.
8Nagardzhuna (mahajaana loogik ja filosoof, II
saj).
- Kasutas tetralemma loogikat kui õpilane küsib
budalt, kas maailm eksisteerib, siis sellele
küsimusele on neli loogilist vastust jah, ei, on
ja ei ole, ei saa öelda, et maailm eksisteerib
kui ka ei eksisteeri. Määramatuse loogika A
(-A) A (-A) A (-A) 0. Dharmad
on tühjad ja ainult kirjelduskeele elemendid, see
on märgiline konstruktsioon.
9Teadvuse seisundid (Gaudapada /5-6.saj/ näide ja
Shankara /6. kuni 8. saj/ kommentaar)
- üldinimlik (illusionist on maa peal). Teadvus
ärkveloleku ajal, orienteeritus välistele
objektidele. Lihtsad pertseptsioonid (lõhn, värv,
maitse). - Särav (illusionist on köiel). Unenäod, tähelepanu
on pööratud teadvuse sisemusse, vastupidiselt
esimese olekuga. - Teadvus on sügavas unes (illusionist on meie
silmist kadunud). Unenägudeta uni. Sisemine
tarkus, see mida ei ole võimalik raamatutest
hankida. Ühtne olemus, ei ole võimalik jaotada
ning eristusi leida. - Sõna ei ole, ei ole vastandusi, piirseisund. Seda
seisundit ongi võimalik määratleda ainult läbi
eituse, sest teda ei ole väljaspool kogejat
tajuda ja näha, samas on ta ka mõistuse poolt
tunnetamatu. See on kõrgeim reaalsus.
10India grammatik Panini (4 saj. eKr).
- Indias oli grammatika väga arenenud (sanskriti
keele baasil). Panini püüdis luua formaliseeritud
algebralist grammatikat. Kõigepealt anti leksikon
(lõplik nimekiri kõikidest tüvedest), edasi oli
üle 200 nimekirja nimedest, afiksitest,
määrsõnadest ja asesõnadest. Nendest oli võimalik
genereerida kõike kuni süntaksini. Reeglid püüti
hoida kaugel tähendusest ja selleks mõeldi välja
kunstlikud tüved. Kunstlik tüvi annab formaalsed
tunnused, see oli tema ainus tähendus.
11Sanskritis kolm terminit, mis kõik on märgiga
seotud semiootilised terminid
- Artha tähendus. Shabda heliline vorm. Arthaks
nimetatakse igasugust tähendust mida endale võib
omistada igasugune märk. Märgipoolse tähenduse
omistamine sõltub sellest, milline on märgi
vaatleja teadvuse seisund. Tähendused ei erine
ainult sügavuse poolest, vaid võivad olla täiesti
erinevad. - Dhvani kaja/heli/toon. Varjatud tähendus,
poeesia hing, varjatud sugestiivne tähendus
konnotatsioon. - Sphota varjatud tähenduse grammatiline analoog.
Mingi vormiliselt välja toodud asi.
12Bhartrihari (V-VI saj)
- eristab lingvistilise teate kolme formaalset
aspekti. Esimene on foneetiline struktuur ehk
reaalsed helid, teine on fonoloogiline struktuur
(esimene on puht heliline ja ainukordne igale
rääkijale, teine on keeleline struktuur mis annab
meile võtme igat rääkijat mõista), kolmas on
sphota, ehk dhvani manifesteering ehk meie
mõistes märk. Integreeritud lingvistiline sümbol,
jagamatu ja ajatu. Luuletus, mis on pähe õpitud.
Vaadeldud vääriskivi.
13Andres Herkel. Kokkuvõte vana-india
mõttesüsteemide arengust. Mis muutub mõtlemises?
- muutuvad mõisted ning tekib terminoloogia, mis
võimaldab üksikasjaliselt kirjeldada psüühilisi
protsesse (taju ja mälu, ka mõtlemist ja tahet)
ning psüühika muutumist mõtluse (meditatsiooni)
käigus. Selline terminoloogia tagab mõtlemise
senisest märksa suurema refleksiivsuse. - Järk-järgult kujuneb arusaam nime ja nimetatu ehk
sõna ja denotaadi seose meelevaldsusest. See
hakkab avalduma klassikalistes upanishadides
(muutumine seisneb kõnepruugis, nimeandmises)
ning jõuab oma kõrgpunktini mahajaana filosoofias
(kõik dharmad on tühjad). -
14Herkel
- Nagu Kreekas, hakatakse ka Indias mõistetega
opereerimisel kasutama süllogistikat. Siiski
muutub see harva eesmärgiks omaette, sest india
mõttesüsteemide ülimad eesmärgid pole mitte puht
loogilised, vaid soterioloogilised /kr soteria
päästmine/. Seejuures areneb Vana-India loogika
teist rada kui Aristotelese loogika, tuues
võimsalt sisse süllogistikat ületava metaloogika
ehk määramatuse loogika elemente ( tetralemma
Nagardzhuna paradoksid liikumise kohta jm).
15Herkel
- Mõtlemises tekib avatus, pluralism, erinevate
lahenduste aktsepteerimine ja otsimine. Sellele
aitab muuhulgas kaasa kosmoloogiline ja
mütoloogiline pluralism (mahajaana lugematud
budaväljad, aga ka abstraktsed matemaatilised,
kuid samas metaloogilised ja metapsühholoogilised)
mõisted nagu null ja lõpmatus. - Muutub mõtlemise produkt, see tähendab tekstid.
Lisaks mõistetele ja nende kasutamisele muutub
tekstide enda struktuur. Vanad, rituaalseid
dialooge imiteerinud kosmoloogilised tekstid
asenduvad filosoofilise väitluse elemente
sisaldavate tekstidega. Lõpuks asenduvad
dialoogse struktuuriga tekstid monoloogsete
autoritekstidega, kusjuures poleemiline stiil
säilib. (Herkel. Müüt ja mõtlemine 2002 234235)
16HIINA
- Fen Yulan (kaasaegne hiina filosoof) toob välja
kuus erinevat vanahiina filosoofilist koolkonda - konfutsiaanlus
- taoism
- yinyang
- motistid
- nimede koolkond
- legistid (parandavad nimesid)
17Motism. Mo Di (4.3. saj eKr).
- Asi see on üldnimi. Selleks tuleb ühendada
palju erinevaid asju, et anda neile pärast üldine
nimi. - Hobune see on liigi nimi. Kõike sarnast
tegelikkuses saab määrata selle nimega. Ori Tsani
isiklik nimi on eranimi mis on piiritletud ainult
ühe Tsani eksisteerimisega. - NB! Hieroglüüf nimi (min) omab mitut tähendust
- nimetus
- mõiste
- sümbol
18Nimi ja nimetus
- Sõna on mõistete väljendus. Suu liikumisel
hääldab rääkija nime. Nimed on nagu tiigri
joonistus (nimed kujutavad tegelikkust nagu
joonis tiigrit). Ütlen, et sõna ja nimi on
tihedalt koos nagu kivi. - Nimetus. On olemas nimi ja pärast nimetatakse
uusi asju sõnaga, mis juba oli. Kui ei ole
nimesid, ei ole nimetusi. Nimetusi on kolme
sorti - ühised (üldised) koer
- näited see koer on kutsikas
- hüüdnimed, kui nimetan eset kõrvalise nimega
Ah sa koer!
19Nimede koolkond või nominalistid / Minjia/
Gonsun Long (u325u250)
- Tegeles loogika küsimustega. Sofismid. Õpetus
nimedest ja reaaliatest, mis sisaldab mõistete,
väidete ja järelduste analüüsi aporeetika /kr
aporia kimbatus, vastuolu/ seisukohast. - Kas valge hobune võib mitte olla hobune?. Võib.
Kuna hobune on see, mis tähistab vormi, valge
mis tähistab värvi ja vormi ei ole see, mis
tähistab vormi. Seepärast valge hobune ei ole
hobune. Üldine (olemus) üksik (nähtus).
20Kas valge hobune võib mitte olla hobune?.
- Hobuse ja valge hobuse suhe on üldise ja üksiku
suhe. Hobusel kui üldisel kategoorial pole
omadust olla valge, ja kui tal on omadus olla
valge, siis pole ta enam hobune. Gongsun Long
haarab kinni üldise ja üksiku erinemisest
nähtustes, ta eitab üldist olemuses ja sel moel
vastandab olemust nähtusele ning otsib olemust
ilma nähtuseta.